Lepituseni iseenda eluga

Kui inimene hakkab täiskasvanueas end kehvasti tundma, masendub, tunneb ängistust ja on kurvameelne, on õige aeg otsida põhjust. Samuti võib see olla just õige aeg, mil võtta ühendust hingehoidja, terapeudi või hingehoidliku vestlusgrupiga, kui tundub, et oma oskus ja võime elusõlmede lahti harutamiseks ei ole enam piisavad.

Inimelu varjud võivad moodustuda erisugustest elu keerdkäikudest või peret tabanud kriisidest. Üks paljudest keerdkäikudest on näiteks kiusamine. Kiusatud laps hakkab tasapisi uskuma, et temas on mingi viga ja ta ei saagi kellelegi meeldida. Kiusamine jätab ajju samasuguse mälujälje, kui füüsiline väärkohtlemine. Sageli räägib inimene kiusamiskogemusest alles täiskasvanueas. Rääkimine on esimeseks tervenemise sammuks.

Kui valusad mälestused tulevad pinnale, võib nende kaudu mitmeid hirme tekkida. Viha, mida inimene selle raames tunneb, on samuti terve tunne – kaitsmaks inimest siis, kui temaga vääralt käitutakse. Jumalat meie tunded ei ehmata. Tema on kandnud inimest ka kõigi möödunud päevade jooksul, isegi, kui inimene ise ei ole seda kogenud. Seetõttu võib inimene ka turvaliselt vihane olla. Viha aitab ka leinata. Lein on valu tundmine selle üle, millest on ilma jäädud. Lein teeb ruumi vaiksele leppimisele sellega, et minu elu on olnud just selline. Lein võib vabastada inimese ka lootusetust heakskiidu ja armastuse otsimisest.

Lein teeb ruumi ka andestamisele. Teekond lepituseni iseenda minevikuga võib olla pikk. Andestamine ei ole kunagi pakk, mille võib ära anda seda avamata, vaid see on valulik just seetõttu, et pakk tuleb avada ja silma vaadata sellele, mis on haiget teinud. Andeks andmine on tahte otsus. See on suur samm tervenemise ja minevikuga lepituseni jõudmise teel. Lepitus minevikuga vabastab aga palju uut jõudu ja energiat tänase päeva elamiseks. Kuna traumad ja puudujäägid võivad esile kutsuda erinevaid viise, kuidas inimene elus hakkama saab, võib ta olla omakorda põhjustanud teistele oma käitumisega palju valu või muret. Seetõttu võib juhtuda, et teistele andeks andmise käigus tuleb ka neilt andeks paluda see, mida inimene ise on teistele põhjustanud.

1. Mis on Sind pannud lepitusteekonnale astuma?
2. Millistest asjadest on saanud Sinu elu varjud?
3. Kui oled lapsena elanud Sinu peres toimunud mõne kriisi keskel, kuidas see sel ajal Su elu mõjutas?
4. Kas tunned kriisipere lapsena ära mõne rolli, mille kaudu oled elanud: hoolitsev abistaja, nähtamatu laps, patuoinas või kõikide kloun?
5. Kuidas on Sul õnnestunud luua oma identiteet pere probleemist eraldiseisvana?
6. Kelle peale oled Sa vihane?
7. Millega on Sinu lein seotud?
8. Tee nimekiri asjadest, mida soovid andestada.
9. Milles mõistad oma vanemaid täna paremini kui varem?
10. Milliseid hakkamasaamisstrateegiaid oled välja arendanud selleks, et oma südamevalu leevendada?
11. Millised kaitsemüürid on teistele probleeme tekitanud?