Unistuste elluviimiseni

Iseenda alaväärtustamisest unistuste elluviimiseni:

kui inimene ei väärtusta iseennast, süveneb temas ka vastav minapilt. Kui lapse enesehinnangut ei ole toetatud, vaid teda on laidetud sellepärast, mis on viltu läinud, on ta õppinud mõtlema, et ta ei ole selline, nagu ta peaks olema. Minapildi negatiivsus on saanud seeläbi kinnitust. Ka teistega võrdlemine, ebaõnnestumised, peres toimuvad häbiväärsed sündmused või muu on võinud last panna end arvama ja tundma, et ta on kehvem kui teised. Paljud on siiski leidnud oma potentsiaali täiskasvanueas, kui on hakanud õppima või märganud, et nad saavad hakkama. Ainus õige viis oma enesehinnangut tugevdada on õppida mõistma iseenda väärtust Jumala silmis. Meie väärtus inimestena seisneb selles, et oleme väärtuslikud Jumala silmis. Iseendast alahindavad mõtted on vaenlased, mis tahavad ära rikkuda Jumala plaani meist igaühe jaoks. Niisiis võib vaenlane olla iga inimese enda sees. Iseennast alahindavad mõtted on tugev vaenlane. Kui alaväärtuse tunded saavad ruumi, väheneb julgus ja inimene ei kasuta neid võimeid, mille Jumal talle on andnud, ning on halvimal juhul väga kaugel sellest, milliseks Jumal on ta alguses loonud ja mõelnud.

1. Kui Sul tuleks öelda, mitu protsenti skaalal 0 – 100 aktsepteerid Sa iseennast ja mitu protsenti Sa iseennast alaväärtustad, millised need numbrid oleksid?
2. Kus on Sinu iseenese alaväärtustamise juured?
3. Milline oli eneseväärtustamise õhkkond Sinu kodus?
4. Kas Sinu kodune kasvatus sisaldas endas nii laitust kui kiitust?
5. Kas võrdlemine ja siltide külge riputamine on Sulle lapsepõlvest tuttavad?
6. Kas Sinu lapsepõlves oli palju selliseid olukordi, mille käigus kogesid, et oled kehv? Millised need olid?
7. Kelle käest said heakskiitu ja kannustamist?
8. Mida tähendab Sinu jaoks see, et oled „designed by God“ ehk Jumala vormitud ja planeeritud?
9. Millised on Sinu sisemised vaenlased?
10. Kas oled elu jooksul mõnedest sisemistest vaenlastest võitu saanud?
11. Millise sisemise vaenlase kukutamiseks vajad Sa Jumala abi?

Kui viltune arusaam iseendast paneb mõtlema, et ei ole võimalik, et ma kellelegi meeldin, olen väärtusetu ja ma pole oluline, püüab inimene sageli heakskiitu saavutada tegutsedes. Inimene saab vajaliku väärtuse hästi tehtud töö ja usinuse kaudu. Teinekord hakkab aga liigne rügamine jõuvarusid kulutama nii, et tundub, et elust puuduvad rõõm ja nauding. Sellise inimese ellu ei mahu see, mis teeb elu tõeliselt rikkaks: armastus, sõprussuhted, lõõgastumine ja tähistamine. Pere ja inimsuhtedki võivad saada tegudeks ja sooritamiseks. Ülisuurte nõudmiste täitmine võib küll tuua kasu, kuid harva toob see õnne. Kõige kehvem on lugu siis, kui inimene tegutsedes täidab pelgalt teiste ootusi ja eemaldub sellest elust, mida ta ise sooviks elada. Rahuolematus hetkeolukorraga võib sel juhul saada uueks alguseks. Kui inimene tunneb endas põlevat soovi teha midagi muud, võib see olla esimene märk sellest, et ta hakkab leidma seda, milleks või kelleks on ta tegelikult loodud. Vähemtähtsast tuleb loobuda selleks, et tähtsaimale leiduks ruumi. Vihjeid selle kohta, millised on olnud inimese tegelikud unistused, võib aga otsida ja leida juba lapsepõlvest.

1. Mida tegid lapsena meelsasti?
2. Milliseid mänge mängisid?
3. Mida oskasid hästi teha?
4. Millise oskuse arendamisest sa unistasid?
5. Kelleks sa tahtsid saada?
6. Milliseid raamatuid sa lugesid?
7. Milliseid filme sa vaatasid?
8. Milliseid sõpru igatsesid endale, kui oleksid saanud valida?

Jumalal on inimese elu jaoks unistus. Viiteid selle kohta leiab inimene sellestki, mis talle meelepärane on. Sageli küsib Jumal inimeselt: „Mida Sina tahaksid teha?“. Inimese ülesanne on ehitada edaspidine elu üles käesoleval hetkel olemas olevatest osadest ja küsida, kuidas on võimalik neist koostisosadest luua nii hea elu kui võimalik. „Kõige hullem, mis inimesega võib juhtuda, on see, et ta saab alles elu lõpul teada, kes temast oleks võinud saada“.
Igaüks on parim ühes asjas: olla ehtsalt see, kes ta päriselt on. Omanäoline elu algab iseenda aktsepteerimisest. Siis ei ole vaja end teistega võrrelda ega mõelda, millisena elu teiste silmis paistab. Kui inimene on jõudnud lepituseni iseendaga, leidnud oma loo juured, tänapäeva ja tulevikutee, siis ei ole vahet, mida teised mõtlevad või kuidas teised elavad. Pahatihti hoiavad hirmud inimest väikse ja abituna. Lapsepõlves kogetud ebaturvalisus on üks võimalik hirmu põhjus. Ebaturvaliselt vanematesse kiindunud kogevad kõrvalseisja- ja alaväärsustunnet. Samuti kardab inimene seda rohkem, mida rohkem on ta elu jooksul kogenud tõrjutuks tulemist. Elujulgus lähtub tõsiasja teadvustamisest, et iga inimene on Jumala silmis väärtuslik.

1. Kas tunned endas ära sooritaja?
2. Mis paneb Sind sooritama?
3. Kelle ootusi Sa täidad?
4. Mille sooritamist Sa naudid?
5. Kas sooritamine on Sind viinud läbipõlemiseni?
6. Milline oleks Sinu elu, kui saaksid oma unistusi ellu viia?
7. Millisest elust unistasid lapse ja noorena?
8. Millised unistused on täitunud?
9. Milliste unistuste mitte täitumiine kurvastab Sind jätkuvalt?
10. Kas mõne unistuse puhul võid tõdeda, et on olnud hea, et see on jäänud täitumata?
11. Kas märkad Jumala head plaani oma elus vaatamata kõigele?