Perekonnaga sõbraks

Saladused ei kao, kuigi neist ei räägita. Saladustega käib alati kaasas häbi, mis mõjutab kõiki, kuigi sellele ei mõelda. Suguvõsa pärand tuleb ilmsiks eelkõige surma, leina, seksuaalsuse ja suhtlemise puhul. Surma ja leina puhul võib küsida:

1. Kust sai perekond jõudu, et hakkama saada?
2. Kuidas pereliikmed teineteist toetasid?
3. Kas on veel järel leinamata leina, mis hoiab inimest vangis või mille tõttu ta ei suuda elus jätkata?
4. Kas toimunud abielulahutused on läbi töötatud ja aktsepteeritud?
5. Milline tähendus on lapsevanema surmal olnud laste jaoks?
6. Milliseid nais- ja meeseeskujusid on suguvõsas olnud?
7. Millises eas on abiellutud?
8. Kas suguvõsas on palju neid, kes elavad üksi?
9. Kas suguvõsas on ette tulnud aborte ja väljaspool abielu sündinud lapsi?
10. Kuidas on suguvõsas seksuaalsusesse suhtutud?
11. Kui püsivaid paarisuhteid suguvõsas on sõlmitud?

Ehe muutus eeldab ehedust. Isegi kui inimese enda väärkäitumise põhjuseks oleksid teiste haavavad teod, on igaüks siiski vastutav oma käitumise eest. Kui suudame tunnistada oma valu ja eksimusi, säilib eneseväärikuse tunne ja ka süüdistamine võib lõppeda. Paljud siiski väldivad keerulisi inimesi ja hoiavad distantsi. See võib anda hetkelise kergenduse, kuid viha juured jäävad läbi töötamata. Tegelikkuses jääb inimene kinni neisse inimestesse, kellest ta püüab lahti saada. Andeks andmise jaoks on vaja üht inimest, lepitust saab leida vaid siis, kui neid on kaks. Kui anname andeks, lõpetame süüdistamise ja mineviku üle kurtmise ning püüame teist inimest mõista, nii ta puudulikkust kui ka tema enda elu valu. Kui suhtume armulikult inimesse, kes on valesti käitunud, lõpeb sammhaaval ka süüdistamine. Tehtut ei saa küll enam muuta, kuid ühine otsus jätkata edaspidi teineteist kahjustamata on uue suuna hea algus.

Suguvõsa suhtlemise vaatlemine annab aimu sellest, milline on suguvõsa pärand.

1. Kuidas on tundeid on väljendatud?
2. Kas nii positiivsete kui negatiivsete tunnete väljendamine oli lubatud?
3. Kas ruumi leidus ka rõõmu, armastuse, tänulikkuse ja innustuse jaoks?
4. Kas oli luba hirmu tunda, viriseda, pahandada, olla vihane või masendunud?
5. Kas kõigest sai avameelselt rääkida või oli peres saladusi?
6. Kas pereliikmed rääkisid teineteisega otse või läks vaja vahendajate abi?
7. Kas peres esines vägivalda?
8. Kuidas peres konflikte lahendati ja kuidas riieldi?

 

1. Kas märkad oma suguvõsas pingeid?
2. Kus võivad olla suguvõsa viha juured?
3. Mis on juhtunud eelnevate põlvkondade ajal?
4. Kuidas on suguvõsa tüli või viha Sinu elu mõjutanud?
5. Oled Sa märganud suguvõsas korduvaid käitumismudeleid?
6. Kas Sinu suguvõsas on näha, et eelnevad põlvkonnad on andnud edasi head pärandit?
7. Milliseid mõtteid äratab Sinus protsess – süüdistamisest loobumine – kaastunne – andeks andmine?

 

Lõppeks võib oma suguvõsa ja laste heaks palvetada jätkuvalt Jumala õpetatud sõnadega:
„Issand õnnistagu Sind ja hoidku Sind.
Issand lasku oma pale paista Sinu üle ja olgu Sulle armuline.
Issand tõstku oma pale ja andku Sulle oma rahu“.